Suhted

Viimase poole aasta jooksul olen tutvunud, üle pika aja taas kohtunud ja erinevaid teid mööda läinud nii mitme tahaks-lähemalt-tundma-õppida inimesega. Kõik veidrad sotsiaalsed rituaalid ja väljaütlemata jätmised, mis sellega on kaasnenud, on osutunud mõnes mõttes inspireerivaks ning olen palju aega veetnud enda "loomingulist" külge avastades: joonistades, eksperimenteerides videotega, tinistades kitarri ja kirjutades elektroonilist muusikat. Üldiselt ei pretendeeri ma siiski üheski valdkonnas piisavale oskusele, et tulemusi teistega jagada.

Täna juhtus aga üks eilne idee linnas lindistuma & laiskusest mitte eriti mästerdatud saama. Siin see on.

Jää all

Paar päeva tagasi nägin Palmse lähistel metsandusmuuseumis kolmekümnendatesse dateeruvat mustvalget videokompilatsiooni metsnikute olmetegevustest, metsatöödeest ja jääaukude puurimisest talvel. Selle päritoluks osutus Eesti Filmiarhiiv. Nende kodulehelt leiab ka mitmeid muid suurepärase kunstilise väärtusega filmilõike sajandi algusest (näiteks 1938. a. "Kuidas valmib ajaleht?"). Loomulikult tekkis huvi, kas selle materjaliga saab mängida ja juba õhtul kirjutasin arhiivi kirja (isegi valetasin veidi, et oleks ametlikum).

Tervist.

Olen eraisikust audiovisuaalses vallas tegutsev kunstik ja VJ. Tutvusin Filmiarhiivi veebilehel asuvate filmikogu näidistega ning oleksin huvitatud selle kultuuripärandi kasutamisest enda teostes (mittetulunduslikel eesmärkidel).

Millised on mu võimalused videomaterjalide digitaalkujul omandamiseks ning millised õigused oleks mul nendega ümberkäimisel?

Võiks vist öelda, et vastus ületas kõik ootused.

Tere.

Kasututingimustest: kuni 1958.aasta toodanguni on filmid vabakasutuses, see tähendab seda, et tootja õigused enam ei kehti. Selle perioodi autoriõigused kehtivad, mis tähendab autoritele maksmist (hinnataset ei tea, sest arhiiv autoritasusid ei kogu). Maksta tuleb ka arhiivile DVD valmistamise eest (praegune hind BETA-st kopeerimisel on 140 krooni minut). Arhiiv sõlmib salvestatud materjali kohta teiega kasutuslepingu, mis piiritleb materjali kasutusõigused. Toodangul, mis on valmistatud hiljem kui 1958.a. kehtivad lisaks autoriõigustele ka naaberõigused (see tähendab tootjale kuuluvad õigused), mis eeldab ka tootjale litsentsitasu maksmist, aga ka autoritele ja arhiivile maksmist. Sellele materjalile arhiiv kasutuslepingut ei sõlmi, seda asendab tootjapoolne litsents. Litsentsitasu on tootjatel erinev, kuid reeglina on see vähemalt 1000 krooni minut. Praktikas näeb edaspidine tegutsemine välja selline - võtate arhiiviga ühendust ning teatate, millised teemad teile huvi pakuvad, siis toimub läbivaatusaja broneerimine. Pärast läbivaatust teete oma valiku, hangite tootja kirjaliku loa materjali kasutamiseks ning arhiiv teeb salvestuse. Teemade ja läbivaatuseks tellitavate filmide valikul tuleb juhinduda faktist, et ka läbivaatuse eest tuleb maksta (30 krooni üks kassett).

See ei ole mu esimene kokkupuude "arhiividega" - järjest süveneb tunne, et Eestis on hulk organisatsioone, mis, salapärased kokkulepped taustaks, jaotavad kultuuri ja meediat hiiglaslikkesse laokeldritesse (salatoimikute stiilis) ning müürivad sissepääsud kinni bürokraatia ja ahnusega.

Ma ei näe põhjust, miks viitsiks mõni loomeinimene meie informatsiooniga üleküllastunud ühiskonnas kõigist nendest rõngastest läbi ronida, et omada, ilmselt ka kahtlaselt litsenseeritud, kümmet minutit ekraanimüra. Kindlasti on õige, et ka mineviku looming vajab tunnustust, kuid sisuliselt ilma ligipääsuta on väärtuste hoiustamine täiesti kasutu.

See, et 70 aastat vanad Eesti filmid, mis on suure tõenäosusega ka digitaliseeritud (näidised on ju veebis üleval), ei kuulu avalikku domeeni, on minu jaoks igal juhul suur ja ebameeldiv üllatus.